15 aastat Animated Dreams festivali

Animated Dreams – Juubeldades hingestatud unistustesse

Filmide esitlemisel valitses eelmisel sajandil üks tore traditsioon – enne pikka (mängu)filmi tuli ekraanile 1 lühike filmi, tihtipeale mõni kroonika ja/või multikas. Mis iganes film enne pikemat ekraanile jõudis, valmistas see vaataja ette tulevaseks seansiks, kuid eriti hästi töötas juhul, kui eelhäälestus toimus emotsiooni- ja infopõhiselt.

1999. aastal PÖFFi ettevalmistamisel Tiina Lokiga filmidest aruteledes hakkas idanema mõttekild säärase nähtuse taasesilekutsumiseks ning parim lahendus näis festivali filmide ette lahedate multikate sobitamises. Filmide „väljaajamisel“ maailma eri paigust oli abiks Šveitsi animaguru Otto Alder ning programmi manifesteerimisel ehk multikate ettesobitamisel suurtele filmidele andsid vääramatu panuse filmiprogrammide ehitajad Helmut Jänes ja Tiina Teras. Päris kentsakas oleks ilmselt tagantjärele kuulda neid meie arutelusid, et „milline film millega sobitub?“, sest üks meist oli näinud neid lühikesi filme ja teised pikki ning nende filmide olemust kirjeldades, meeleolu lahates, tempot vaagides ning lisaks veel pikkusi omavahel sobitades mängisime sisuliselt „pimesikumängu“. Kobamisi tegime parima, mis meie võimuses. Igal juhul, kõik filmid leidsid paarilise ja teinekord isegi mitu.

Nüüdseks on vana traditsioon lühikesi teoseid pikkade eest näidata uuesti ajalukku kadunud, sest iga festivali film seisab ise enda eest. See muudab programmi kindlasti ametlikumaks, kuid samas võtab filmiseanssi külastades ära osa teatud inimlikkuselt. Praeguse aja sissejuhatus on ju pöördunud enne tavaseanssi lausreklaami tulistamiseks ning festivali filmid hakkavad üldse ilma pildilise sissejuhatuseta peale. Lihtsalt – nii on aja märk.

Võimalik, et inimesed olid viisakad, kuid meie (mina) saime multikaprogrammi olemasolu kohta suure festivali raames kena hulga kiidusõnu kuulda. Polnudki ju alguses tegu niiväga otseselt animatsiooni omavahelise võistlemisega, kuna auhind anti sellele filmile, mida inimesed kõige rohkem kiitsid ja samas vaevalt, et kõiki filme suudeti ära vaadata…  ehk kokkuvõttes oli tegemist animafilmi auhinna saaja puhul paraja loteriiga.

Käesolevaks hetkeks Animated Dreamsi traditsiooniline auhind „puust (trooja) hunt“ küpses koos festivalile tunnusklipi tegemisega Manfred Vainokivi stuudios. Legend puust hundi kuvandiks oli suhteliselt lihtne: suure festivali „kõhus“ pesitseb nähtamatu pisem festival (anima) ning ’last but not least’ – vaat, et muutub ühel päeval tähtsamakski, kui vallutab kogu maa ja peo.

Alguses polnud meil suurt midagi, polnud eelarvet, polnud filme, polnud auhinda… ja kõik kujunes lihtsalt vaikselt kulgedes, siit-sealt küsides, omades häid multikategijatest sõpru (sõbrad on alati väga olulised) ja suurelt unistades. Asi edenes, programm kasvas ja oli selge, et päris niisamuti see jääda ei saa. 2002. aastal võtsid „parajasti kohal olnud“ Märten Vaher ja Heilika Pikkov festivali korralduse üle ja… suurepärane, et nii tegid, sest see lugu läks aina paremaks! Ja kestab tänaseni uute tegijatega edasi! Hurraa!

Mikk Rand
Animated Dreamsi esimene korraldaja